| avaleht » Luuletused » Tühjus | ||
On tühi mõõtmatu taevakaar -
ei ole seal tähti, ei kuud,
vaid tühjalt ta on veidi sinakas
ja hallikalt lõputu.
Nii tühi, kui on pilves taevakaar
nii tühi on praegu mu hing:
ei ole seal kurbust, ei üksindust,
on sulgunud jälle üks ring.
Sa lubasid tulla, kuid pole sind,
ei oota ma enam sind ka:
ma sinus just nüüdsama pettusin
ja mõttes, miks elada.
Kuid taevasse tuleb taas päikene
või kahvatu, lummav kuu
või märg, vihast kärisev äikene
või hoopiski midagi muud...
6. okt. 1996 (16 a) Saamislugu: See on nn. tõestisündinud lugu. Mäletan täpselt madalaid kihtpilvi, mäletan kuidas vaatasin rongi aknast välja. Tühjalt, lihtsalt vaatasin. Äsja olin näinud meest, keda juba kuu aega reisilt tagasi ootasin (st ta oleks pidanud juba kuu aega varem välja ilmuma) teise naisega. Pettusin sellel hetkel kõiges, sest mulle tõesti meeldis see mees. Kuid peale seda tuli veel elus nii mõndagi, kui see ka võimatu näis... |
Miks?Mõned inimesedmõnikord tahavad näha, mis pilte ma olen teinud. Või kus ma olen olnud. Või millega ma olen tegelenud. Või mida ma olen arvanud. Ja mina olen piisavalt edev, et neile näidata. |
|