| avaleht » Luuletused » Õnnetäht | ||
Jalutan aeglaselt mööda teed, selge taevas mu üle, pimedus varjamas kodu veel, kimp kauneid roose mu süles. Meenutan hetke, mil kingiti need, tänades vaatan ma üles. Taevas ma näen udust Linnuteed ja tähte, mis särab tast üle. Jään vaatama tähte ja tundub kui ta mulle just särama lõi ja vaikselt on oodanud aastaid ja kuid, et õnnelik olla ma võiks. Ma tean - teda uskuda alati võin, Ma ten - mind vaid aitab ta. Ma talle naeru just vaadata tõin ma talle kõik usaldan. Ma vaatan ja imetlen tähte veel. Ma vaatan ja imetlen roose. Ma tean, et leian ma õnne veel ja eal ei pea võtma ma loose. 1997 talv (17 a) Saamislugu: See luuletus on nn tõestisündinud luuletus. Ma tõesti jalutasin mööda teed õnnelikuna kodu poole, koju kohtamiselt, kus mulle kingiti need roosad roosid (ma mäletan nende magusat lõhna tänaseni), ning just selline luuletus hakkas mu peas keerlema. Sammude rütmis. (Tõtt-öelda ei olnud tunne, et õnn püsima jääb, kuigi õige, naiivne mina...) |
Miks?Mõned inimesedmõnikord tahavad näha, mis pilte ma olen teinud. Või kus ma olen olnud. Või millega ma olen tegelenud. Või mida ma olen arvanud. Ja mina olen piisavalt edev, et neile näidata. |
|