On jälle läinud üks tunne,
kadunud aegade kaevu
ja alles jäänud vaid mulle
mälestus hädavaevu.

Kas kunagi leidma kedagi
üldse enam ma vaevun?
Ma tean, taas tuleb igatsus
mul tunda nalja ja naeru.

Taas kohtume, tutvume sinuga,
taas võtame elult me laenu,
kuid lahku siis läheme riiuga,
saab loodud taas tükike vaenu.

See kordub ja kordub ja kordub veel
jääb alati kaal tasakaalu.
Hetk õnne ja siis jälle kordame
mustrit, mis teeb meile valu.

13.03.2003 (23 a)

Miks?