Oh, miks küll mõtlemast ei väsi
ma sinust, Kallis Minevik?
Ma ikka ootan armsaid käsi
ja tunne on nii imelik.

Ei saa ma öösel rahu sinust,
sa päeval mõtetes mul käid...
Mis saama nõnda peab küll minust,
kui mälestus nii pikaks jäi?

Sa mulle eales polnud parim -
ma seda alles praegu tean.
Nüüd mõtlen ma - sa olid kasin,
kui õrna sõna lootsin head.

Ei öelda saa "Käi välja mõtteist!"
siis ilma jääks ka südamest...

september 1998 (18 a)

Miks?