Olin lapsepõlves selline nurgasnokitseja ja üksihoidja. Ja kui ma siis kellegi peale vihaseks sain, miskipärast õnnetu olin, vms, siis leidsin endale vaikse nurga ja nokitsesin seal midagi. Tihedamini sattus siis raamat kätte, mis kõik jälle unustada aitas, aga vahel sattus kätte paber ja pliiats - ja need aitasid kõige efektiivsemalt oma tunnetest üle saada. Mäletan, kuidas ükskord kinkisin sõbrannale joonistuse hobusest, mille ma tema peale vihane olles joonistasin.

Kahjuks ma kaua ei hoidnud neid alles, esimesed joonistused, mida ma teadlikult endale kõrvale panin, olid ca 13-aastaselt alles. Niisiis umbes sellisest east saab neid näha.

Nende piltide joonistajana ei kandideeri ma kunstniku austavale nimetusele, ei ürita kunagi müüa neid pilte ega muul viisil kunstikuna käituda. Need pildid on joonistatud ainult enese jaoks ja seega ei saa neilt nõudagi täiuslikkust. Mõni pilt on ka pooleli näiteks sellepärast, et tuju on üle läinud.

Pean vabandama - praegused ülespandud pildid on väga kehva kvaliteediga. Liiga palju timmitud neid digitaalselt - kuni on kvaliteet nässu läinud. Püüan leida originaalid üles ja need praegused asendada.

Miks?